Ebakindlust ja kiireid muutusi täis maailmas, eriti tehnoloogia, kliima ja sotsiaalse käitumise osas, on tuleviku ettekujutamine muutunud peaaegu vältimatuks tegevuseks. Selles mõttes on kunst – eriti audiovisuaalne kunst – võimas viis, mis aitab meil end analüüsida. Just selles kontekstis... postapokalüptiline sari “See”, mille on tootnud Apple TV, paistab silma täiesti muljetavaldaval moel.
Algusest peale on ilmne, et see seeria ei kavatse olla lihtsalt järjekordne mööduv meelelahutus. Vastupidi, see esitleb end provokatiivse, mõtlemapaneva ja emotsionaalselt kaasahaarava teosena. Tegelikult see mitte ainult ei köida tähelepanu, vaid muudab täielikult meie nägemust tulevikust – või paradoksaalsel kombel seda, kuidas me saaksime ilma seda nägemata ellu jääda.
Pime tulevik, aga täis ilmutusi
Esiteks on oluline mõista „Näe“ keskset eeldust. Lugu toimub düstoopilises tulevikus pärast seda, kui laastav viirus on hävitanud suure osa maailma rahvastikust. Otsese tagajärjena kaotasid vähesed ellujäänud nägemismeele. Hiljem, pärast põlvkondadepikkust pimeduses elamist, sai pimedusest normaalne, peaaegu vaimne seisund. Seejärel ehitab ühiskond end üles uute reeglite, uskumuste ja eluviiside põhjal.
Sel viisil seeria viib meid täiesti originaalsesse reaalsusesse. Linnad, tööriistad, sõjataktika ja isegi religioossed tseremooniad on kujundatud selle visiooni puudumise tõttu. Lisaks süveneb lavastus uue kehakeele loomisse, uutesse suhtlemis- ja ellujäämisviisidesse. Sari avaldab muljet just seetõttu, et see muudab paljude arvates piiratuse rikkaks ja põnevaks inimlikuks seisundiks.
Jason Momoa: Palju enamat kui lihtsalt sõdalane
Karismaatilise Jason Momoa kehastatud Baba Voss on loo peategelane. Kuigi esmapilgul tundub ta lihtsalt järjekordse hõimusõdalasena, saame peagi aru, et tema toore jõu taga on palju enamat. Episoodide edenedes näeme meest, keda iseloomustab tragöödia, keda juhivad sügavad väärtused ja tingimusteta armastus oma perekonna vastu.
Tegelikult on see Baba Vossi kuju kaudu, mis seeria uurib mitmeid moraalseid dilemmasid. Ta kaitseb hambuni kahte lapsendatud last, kes sündisid ohtlikuks peetava kingitusega: nägemisega. See asjaolu muudab loomulikult perekonna tagakiusamise sihtmärgiks, seades ohtu mitte ainult nende turvalisuse, vaid kogu sotsiaalse süsteemi tasakaalu.
Seega ulatub Momoa etteaste palju kaugemale füüsilisest tegevusest. Ta annab vaikides edasi keerulisi emotsioone, nagu hirm, julgus, lojaalsus ja ohverdus. Nii sukeldub vaataja mehe teekonda, kes isegi nägemata näeb palju rohkem kui võimulolijad.
Pimedus kui ühiskonna peegel
Selle asemel, et pimedust lihtsalt takistusena käsitleda, "Vaata" sari muudab selle seisundi süžee keskseks elemendiks, mis on täis filosoofilisi tähendusi. Kogu loo jooksul mõistame, et tõeline pimedus ei seisne ainult füüsilises nägemises, vaid ka teadmatuses, eelarvamustes ja teadmiste eitamises.
Muide, seda allegooriat toetab osavalt ka stsenaarium. Neid, kes näevad, kiusatakse taga, peetakse nõidadeks või ketseriteks. Teadmistest on saanud risk ja uudishimust patt. Seetõttu peaksime mõtlema: mil määral saab ühiskond ignoreerida või karta seda, millest ta aru ei saa?
Lisaks sellele seeria sunnib meid tõmbama paralleele praeguse maailmaga. Me elame visuaalse liialduste, manipuleeritud piltide ja pealiskaudse teabe ajastul. Asetades meid aga reaalsusesse, kus nägemist ei eksisteeri, sunnib „nägemine“ meid kasutama teisi meeli – nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid.
Maastikud, helid ja sensoorne sukeldumine
Apple TV lavastus väärib aplausi ka oma tehnilise kvaliteedi eest. Esiteks on lavakujundus hingemattev. Kuigi see käsitleb pimedate inimeste maailma, seeria esitleb meile suurejoonelisi maastikke tihedatest metsadest imposantsete mägedeni. Maastiku ja tegelaste seisundi vaheline kontrast on taotluslik – ja äärmiselt mõjus.
Lisaks on helikujundus iseenesest vaatemäng. Kuna kuulmine asendab nägemist, omandab heli enneolematu tähtsuse. Iga heli on täis tähendust. Vaataja omakorda hakkab tähelepanu pöörama detailidele, mis varem tähelepanuta jäid: oksa murdumine, kiire hingamine, sammude heli mudas. Kõik see loob haruldase ja kütkestava kaasahaaravuse.
Lisaks on tegelaste kostüümid ja esemed loodud peegeldama maailma, kus kompimis- ja kuulmismeel on olulised. Iga detail tugevdab selle kujuteldava universumi usutavust – ja just see hoiab meid täielikult kaasatuna.
Kaasamine ja esindatus: uus tee tööstuses
Teine esiletõstmist vääriv aspekt on lavastuse pühendumus kaasatusele. Erinevalt teistest teostest, mis kujutavad puudeid lihtsalt ilma autentsuseta, läks „See“ kaugemale. Sari kaasas teadlikult pimedaid või nägemispuudega näitlejaid olulistesse rollidesse. See otsus mitte ainult ei suurenda narratiivi tõepärasust, vaid aitab kaasa ka laiemale arutelule ligipääsetavuse ja mitmekesisuse üle.
Sellest vaatenurgast murrab „See” paradigmasid ja seab uue standardi. Nägemispuudega inimese kohtlemise asemel kõrvaltegelasena on ta kõige keskpunkt – ja teda koheldakse austuse, sügavuse ja peategelasena. Teisisõnu, seeria näitab, et esindatus pole pelgalt trend: see on ennekõike vajadus.
Religioon, võim ja teadmiste hirm
„Nägemise“ poliitilisi ja religioosseid varjundeid ei saa eirata. Lisaks füüsilistele konfliktidele on tegelaste vahel pidev ideoloogiline kokkupõrge. Sarjas domineeriv religioon kuulutab, et nägemine on needus ja et antiikmaailma teadmised tuleb hävitada. Seetõttu muutub teadmiste otsimine mässuaktiks.
Sel viisil seeria tõstatab äärmiselt aktuaalseid küsimusi: mis juhtub, kui juhid kasutavad usku manipuleerimiseks? Kui kaugele võib meid viia erinevuste kartus? Mis on teadmiste tõeline jõud?
Sellised mõtisklused muudavad teose veelgi intensiivsemaks. Kuigi tegevus toimub hüpoteetilises tulevikus, seostub „See“ häirival viisil olevikuga. Seega ületab see ulmežanri piire ja läheneb ühiskonnakriitikale, mida vähesed sarjad sellise oskusega teha suudavad.
Kogemus, mis jätkub ka pärast lõputiitreid
Lõppkokkuvõttes on „See” enamat kui ellujäämislugu. See on meeleline, filosoofiline ja emotsionaalne kogemus. Selle episoodid ei ole lihtsalt meelelahutuslikud – need provotseerivad meid. Sari viib meid mugavustsoonist välja, sunnib meid endasse vaatama ja ennekõike kutsub meid ette kujutama tulevikku, kus nägemine pole kõige olulisem asi.
Süžee edenedes hakkame mõistma, et kõige olulisemad väärtused – armastus, empaatia, julgus ja tarkus – ei sõltu füüsilistest meeltest, vaid pigem sellest, mida me endas kanname. Ja see muudab kahtlemata kõike.
Seega, kui otsite lavastust, mis ulatub postapokalüptilisest klišeest kaugemale, kui soovite olla liigutatud ja samal ajal mõtiskleda, siis ärge kahelge: „Nägemine“ on... seeria mis muudab teie tulevikuvisiooni – igaveseks.
Kas sul seda voogedastusteenust pole? Seejärel klõpsa alloleval nupul ja saa teada, kuidas oma lemmikfilme ja -sarju tasuta vaadata!
